Versailles' lossi aiad

Versailles' lossi aiad
	Jardins du château de Versailles
	Vaade aedadele Versailles' lossi kohalt
Asukoht	Versailles
Koordinaadid	48° 48′ 29″ N, 2° 6′ 30″ E
Pindala	830 ha
Tüüp	avalik park
Staatus	UNESCO maailmapärandi nimistu (1979)
Avati	6. mai 1682
Arhitekt	André Le Nôtre, Charles Le Brun, Louis Le Vau, Jules Hardouin-Mansart

Versailles' lossi aiad (prantsuse keeles Jardins du Château de Versailles) on väiksem ala Versailles' lossi ümbritsevast pargikompleksist Prantsusmaal, Pariisist umbes 20 km kaugusel edelas, ning on osa Euroopa suurimast lossi- ja pargiansamblist.

Versailles' lossi pargi alguseks võib pidada 17. sajandi esimest poolt, mil Louis XIII lasi ehitada jahilossi (1620. aastatel) ning kus ka Louis XIV õppis jahti pidama. Hiljem tahtis Louis XIV luua sinna erakordsema lossi. Teda inspireeris Nicolas Fouquet' Pariisi lähedale ehitatud Vaux-le-Vicomte'i loss ning ta palkas Versailles' lossi juurde samad arhitektid: Louis Le Vau, Charles Le Bruni ja André Le Nôtre. Viimane oli ka Louis XIII aedniku poeg.^[2] 1677.-1678. aastal otsustas Louis XIV teha Versailles' lossist oma alalise elupaiga. Ehitust hakkas juhatama Jules Hardouin-Mansart, talle allus ligi 30 000 ehitajat. 1682. aastal kuulutati kuninga, õukonna ja valitsuse residentsiks Versailles.^[3]

Pargi ümberehituse eest vastutas André Le Nôtre ning ehitus kestis ligi 40 aastat. Parterite, purskkaevude ja kanali rajamiseks ning puude istutamisel töötas rohkem kui tuhat inimest. Istikuid, aga ka suuremaid puid toodi pargi jaoks kogu Prantsusmaalt.^[4] Puid valis Louis XIV ka Flandriast ja Itaaliast, valikus oli mände, papleid, plaataneid. Palju tähelepanu pöörati ka lilledele, pidades silmas kuninga austust tugevalõhnaliste lillede vastu. Uute ja haruldaste sortide otsimisega tegeles aednik Le Bouteux. Versailles' lossi koos pargiga saab näha piiramatu võimu võrdkujuna.^[2]

Maastikuarhitekti juhatusel valmisid Versailles' lossi aiad, mille puhul ta lähtus palee keskteljest, seades elemente piki peatelge suundudes oru poole. Park oli mõeldud eemalt vaatlemiseks, mida toetasid parterid ja parki ääristav boskett, suunates vaatama kaugustesse.^[3]

Park koosneb tinglikult kolmest osast, mida kroonib loss. Vanim osa on Petit parc ('väike park'), mille Jacques Boyceau rajas juba Louis XIII ajal. Suuruselt teine on Grand parc ('suur park') olles kümmekond korda suurem Petit parcist. Kolmas ja suurim on vana Grand parc, mis hõlmab jahipiirkondi ja külasid ning oli piiratud 43 m pikkuse müüriga, millel oli 22 väravat.^[3]

Petit parci saab pidada kõige tähtsamaks ja rikkalikumaks osaks barokkpargist, mida täiendavad parterid, basseinid, purskkaevud, bosketid. Seda ümbritseb Grand parc, kõrgete puude ja põõsastega metsapark.^[5]

↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega unesco on ilma tekstita.
↑ ^2,0 ^2,1 Morelli, Marcello (2000). Maailma kauneimad kuningalossid. Karrup. Lk 42–57. ISBN 998586641X.
↑ ^3,0 ^3,1 ^3,2 Toman, Rolf (2008). Barokk. arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 133–157. ISBN 9789985020418.
↑ "The gardens, The art of perspective". www.chateauversailles.fr. Vaadatud 15. novembril 2023.
↑ Sulev Nurme, Nele Nutt. "BAROKK (VARAKLASSITSISM) KUI PRANTSUSE AED. Terminitest" (PDF). Vaadatud 17. novembril 2023.

[unesco-1] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega unesco on ilma tekstita.

[:02-2] 2,0 ^2,1 Morelli, Marcello (2000). Maailma kauneimad kuningalossid. Karrup. Lk 42–57. ISBN 998586641X.

[:12-3] 3,0 ^3,1 ^3,2 Toman, Rolf (2008). Barokk. arhitektuur, skulptuur, maalikunst. Tallinn: Koolibri. Lk 133–157. ISBN 9789985020418.

[4] "The gardens, The art of perspective". www.chateauversailles.fr. Vaadatud 15. novembril 2023.

[5] Sulev Nurme, Nele Nutt. "BAROKK (VARAKLASSITSISM) KUI PRANTSUSE AED. Terminitest" (PDF). Vaadatud 17. novembril 2023.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]